Suvi polnud veel õieti pihtagi hakanud, kui kõik tundus juba läbi olevat. Päike ei paistnud, sadas vihma. Tuul ei puhunud, langesid lehed. Linnud ei laulnud, lendasid ära. Isegi linnaõhk oli teine. Ei, mitte sügisene. Suvejärgne. Sügis oli veel kaugel, ei tea, kas tulebki teine sel aastal. Igal aastal on siiani sügis muidugi tulnud, jah, aga ega see veel tähenda, et siin mingi seaduspärasus olema peab. Puhas juhus. Puhas kunst.
Tee tassis auras, lusikas vajus sisse. Lusikas oli väike, tass suur. Kui lusikaga teetassis keerutada, ringleb tee samamoodi nagu keeristorm. Ainult sellele ühele tassitäiele ei pane keegi nime. Temast ei saa kunagi Katariina või Tsunami. Ikka ainult tee. Läheb mööda soolikaid alla ja ongi kõik. Pärast on tassipõhjas sulamata mesi. Seda siis, kui liiga kiirelt ära juua. Sulama peab laskma. Tee on joodud, tass jääb alles. Tal ehk on nimi. Teetassidega on ikka mõni mälestus seotud. Sina lappad voodis teki all mõnda kapilt leitud raamatut, mina tulen - kaks auravat tass käes.
Seedetrakt. Jäta õhtuks välja, las seedib ööläbi, hommikul loed üle.
Puhas kunst jätab südame(sse jälje). Nuga ka. Proovi südamesse lüüa - õnnestub? Aga nii, et valus pole?
Las ma näitan, õpetan. Sa teed seda täitsa valesti muidu. Vaata hoolega, õpi. Sa võid valetada. Sa pead valetama. Ütle, et sul oli hea. Samal ajal naerata muidugi. Kallista. Tee moosinägu. Kiisunägu. Miisunägu. Kiimanägu.
Tegelikult võiks siia ridamisi nimesid ritta panna. Osad oleksid lihtsalt valed.
Käisin maal. Jõin 3 pitsi viina ja tõin mune koju. Kokku 20 tükki. 10 tükki karbis. Sellest on ikka aastaid möödas, kui ma viimati lehma lüpsin. Oma 10 umbes. Ehk rohkemgi, kurat seda teab. Või kust temagi peaks teadma.
Ja kuidas ma sulle nüüd helistan? Rakverest on pikk maa tulla ju. Eriti veel selleks, et lihtsalt mööda jalutada mõne teise noormehega.
Vahel tundub, et ma olen muutunud. Siis jooksen sinu juurde ja räägin - kallis, ma olen muutunud. Ma pole üldse see, kes enne. Andesta - ma olen teine inimene nüüd. Hoopis teine. Sa jäädki uskuma, et ma aus ja hea olen. Pärast valan su oma pasaga üle muidugi jälle. Ma ju tean, et sina armastad mind rohkem kui mina armastan sind. Või oli see vastupidi.
Kell on 5:01. Taevas on sinine. Eile sadas vihma. Terve tee Pärnust Tallinna. Praegu ei saja. Suvi.
Mõni aeg tagasi olin ma ühel sünnipäeval. Pidu oli läbi, öö oli käes. Lebasin ta selja taga voodis. Endal süda hirmu täis. Armunud olin, noh. Pärast aasta-paar hiljem sain teada, et tema oli ka.
Unenäost virgudes hallane meel. Miks uni oli see ja mitte reaalsus?